Aheltehingud – millised on muudatused nende arvelduses? (1. osa)

Teenistusmaksu

Käibemaksu aheltehinguid tuvastavate ja maksustavate regulatsioonide kehtestamine võimaldas tuvastada ja arveldada uut tüüpi tehinguid seoses käibemaksuga. Loomulikult on majanduslik tegelikkus pakkunud veelgi probleemseid olukordi, kuhu seadus ikkagi ei jõudnud. Aheltehinguid arveldavad mitmed üksused ja põhiprobleem on alati olnud see, et iga töövõtja tunnistas oma osa ära oma äranägemise järgi. Sellest ka EL muutmisdirektiivi uued regulatsioonid, mis teatud asjaoludel aitavad antud aheltehingut kõigil selles osalevatel üksustel õigesti arveldada.

Mis on aheltehingud

Konkreetse müügitehingu liik, milleks on aheltehing, on käibemaksuseaduses määratletud kui kauba tarne tasu eest, mille korral läheb kauba omanikuna üle õigus käsutada, olukorras, kus tarnib mitu üksust. samad kaubad selliselt, et esimene neist tarnib kauba otse tellimuse viimasele ostjale, loetakse, et kauba tarnimise teostas iga nendes tegevustes osalev üksus.

Aheltehingute toimimise olemuse õiguslikud alused

Käibemaksuseadus lähtub kehtivas aheltehingute maksustamise regulatsioonis EL-i otsustest, nt viitenumbriga otsuses:

  1. 6. aprilli 2006. a C-245/04, kus kohus märkis, et kui maksumaksjate vahelise tasulise kauba tarne korral sama kauba kahe järjestikuse tarne vahel toimub: üks ühendusesisene vedu või saadetis samad kaubad, tuleks saadetisele või transpordile määrata ainult üks tarne,

  2. 16.12.2010 C-430/09, kus kohus leidis, et maksumaksjate vahelise tasu eest kaubatarne puhul, mille puhul toimub kaks järjestikust kaubatarnet, kuid toimub ainult üks ühendusesisene vedu, selle veo omistamine ühele või teisele tarnele võib toimuda ainult kogu tehingu (ärilepingute tingimused, kauba tarnetingimused), st kõigi selle käigus toimuvate sündmuste, mis võivad kaasa aidata selle nõuetekohasele arveldamisele, analüüsimise kaudu, sest üks neist tuleb liigitada ühendusesiseseks tarneks.

Aheltehinguid reguleerivate sätete õiguslik seisund kuni 31. detsembrini 2019.

Tuletades meelde Art. Käibemaksuseaduse § 22 järgi kauba tarnimise koha kohta olukorras, kus kauba saadab või veab isik, kes teeb:

  1. nende tarnimine või

  2. nende ostja või

  3. kolmanda isiku poolt

- on koht, kus kaup asub, kui algab ostjale lähetamine või transport.

Aheltehingute maksustamise eripära on omakorda reguleeritud Art. 22 sek. KMS § 2 ja edasised artiklid. Vastavalt Art. 22 sek. 2 käibemaksuseaduse
'kui mitu üksust tarnivad sama kauba nii, et esimene neist väljastab kauba otse tellimuse viimasele ostjale ja kaup saadetakse või transporditakse, määratakse kauba saatmine või transport ainult ühele tarnimisele.
Kui kauba saadab või transpordib ostja, kes teostab ka oma kohaletoimetamist, eeldatakse, et saadetis või transport on määratud sellele ostjale tehtud tarnega, välja arvatud juhul, kui tarnetingimustes on märgitud, et kauba saatmine või transport on määrata tema kohaletoimetamiseks." Seetõttu on aheltehingute analüüsi puhul, kus on kaasatud vähemalt 3 töövõtjat ja rohkem, põhiprobleemiks nn. teisaldatav saadetis (transport), ülejäänud saadetised on aga statsionaarsed tarned. Miks on oluline jälgida liikuvat saadetist, mis on määratud kauba transportimiseks? See mõjutab kindlaksmääramist, milline tarne on kaupade eksport ja import või ühendusesisene tarne ja ühendusesisene omandamine antud üldises aheltehingus.

Veo või saadetise identifitseerimise abil on võimalik teha veo või saadetise seadusjärgne jaotus selliselt, et kauba kohaletoimetamise korral, mis:

  1. eelneb kauba saatmisele või transportimisele, loetakse sooritatuks kohas, kust algab kauba saatmine või transport,

  2. toimub pärast kauba lähetamist või transportimist, loetakse sooritatuks kohas, kus kauba saatmine või transport on lõpetatud.

Teine aheltehingu asjaolude juhtum võib olla olukord, kus riik, kust antud kauba vedu või saatmine algab, on kolmas riik, st väljaspool EL Ühendusse kuuluvaid riike. Kunstis. 22 sek. Käibemaksuseaduse § 4 kohaselt osutas seadusandja, et kui veo või veo alguskohaks on kolmas riik (väljaspool EL-i), toimub kauba tarnimine maksumaksja (või käibemaksukohustuslase) poolt, kes on ühtlasi ka maksukohustuslane, impordi- või kaupade import loetakse riigi territooriumil sooritatuks.

Näide 1

Poola mineraalveetootja on sõlminud lepingu käibemaksukohustuslasest Portugali ettevõttega, kes müüb need seejärel edasi USA-s asuvale saajale. Poola maksumaksja annab oma transpordiorganisatsiooni osana mineraalvett otse USA maksumaksjale.

Ülaltoodud olukorras saab tuvastada kaks tarnet, millest:

  1. tarne Poola veetootja ja Portugali veesaaja vahel (mobiilne kohaletoimetamine),

  2. tarne Portugali veetarbija ja USA lõpliku kaubasaaja vahel (statsionaarne kohaletoimetamine),

  3. transport Poola veetootjalt lõppsaajani USA-s.

Tulenevalt asjaolust, et Poola veetootja ja Portugali saaja vaheline müügitehing (aheltehinguna) ei too kaasa kaupade ülekandmist Poolast Portugali ning tuleneb Poolast otse USA-sse, on Poola vaheline tehing. ja Portugali maksumaksja moodustavad kauba ekspordi.

See tehing eelneb järgmistele tehingutele, st kauba transportimisele USA-sse ja järgmisele kauba tarnimisele Portugali maksumaksja ja USA-s asuva saaja vahel. Viimasele tehingule ei kohaldata üldse Poola käibemaksuseadust.

Nagu ülaltoodud näitest nähtub, on vallassaadetise (kaubaveo või -saadetise) õige määramine äärmiselt oluline, kuna see mõjutab antud aheltehingu käibemaksuga maksustamise (samuti 0% käibemaksumäära) õigsust.

Levinud probleemid aheltehingutes

Nagu juba eespool mainitud, on Art. KMS § 22 lg 2 reguleerib aheltehingu tuvastamist, vallassaadetise (kaubaveo või -saadetise) määramise viisi ja kinnissaadetisi.

Võttes arvesse ülaltoodud regulatsioone, transporditakse aheltehingutes kaupu esimese ja viimase üksuse vahel. Kuigi sageli toimub kohaletoimetamine ühelt üksuselt teisele (mobiilne - füüsiline kohaletoimetamine), hõlmab aheltehingute käik ka mitmeid muid tarneid, nn. paigal.

Veelgi enam, aheltehinguid iseloomustab asjaolu, et neis osaleb vähemalt kolm üksust.

Teine punkt on see, et saadetise objektiks on üks ja sama kaup. Siin tekibki enim probleeme, sest iga aheltehingu tehingupooleks olev töövõtja tunnustab oma riigis kehtivate regulatsioonide järgi järgmist tehingut oma riigis. See põhjustab sageli lahknevusi kogu aheltehingu arveldamisel, mis on muu hulgas tingitud mobiilsaadetise (kaubaveoülesanne) ebaõige tuvastamise kohta.

Eeltoodu tagajärjeks on antud toote õige tarnekoha puudulik kindlaksmääramine ning seeläbi ka konkreetse osa ja kogu aheltehingu käibemaksuga maksustamine.

Alustage tasuta 30-päevast prooviperioodi ilma piiranguteta!

Probleemid vallassaadetise määramisel – eelduse olemus

Nagu juba märgitud Art. 22 sek. Käibemaksuseaduse § 2 kohaselt võib mobiilset kättetoimetamist (kaubavedu või -saadetist) määrata ainult ühele tarnele kogu tehingu ahelas. Kehtivate regulatsioonide eelduse põhiolemus seisneb selles, et kui kauba transporti või saatmist teostab ostja, kes samaaegselt kauba tarnib, tuleb transport või saadetis sellele ostjale üleandmisel tuvastada.

Erandiks eeltoodust on juhtum, kus aheltehingu poolte vahel kokku lepitud antud kauba tarnetingimused, mis viitavad sellele, et kõnealuse kauba transport või saatmine tuleks omistada ostja sooritatud tarnele.

Teine probleemne valdkond on seotud Art. 22 sek. Käibemaksuseaduse § 3, s.o:

  1. sama kauba tarned, mis toimusid enne vallasasjaks tunnistatud tarnet, maksustatakse riigis, kust kaup lähetati või transporditi,

  2. sama kauba tarned pärast vallassaadetist tuleks maksustada sihtriigis (kauba viimane tarnekoht),

  3. Teisaldatav tehing identifitseeritakse kauba tarnija juures ühendusesisese tarne või ekspordina ning ostja poolel ühendusesisese kauba või kauba impordina.

Ülaltoodud reeglite rakendamise mõju aitab kaasa sellele, et iga töövõtja analüüsib iga kord sõlmitud ärilepingut ja sellest tulenevaid tarnetingimusi eesmärgiga õigesti identifitseerida vallassaadetist ja seeläbi määrata kauba transport või saadetis.

Sageli põhjustab nende analüüside tulemus antud aheltehingu üksikute osade erinevat tunnustamist ja seega selle ebaõiget arveldust ja maksustamist seoses käibemaksuga.

Seega, kuidas on 1. jaanuaril 2020 jõustuva EL Nõukogu 4. detsembri 2018 direktiivi 2018/1910 muutmise direktiivi 2018/1910 kavandatud muudatused aheltehingutes osalevate üksuste seniste probleemide lahendamiseks? Sellest väljaande teises osas.